Rebastenädalast on nüüd juba pea kaks nädalat möödas. Õpilased on saanud võimaluse kooli peal oma arvamust avaldada, soovi korral lugusid välja mõelda või kuulujutte levitada. Juttude järgi on ammu selge, kuidas meil see nädal läks ja mis me tegime/tundsime. Tahaksime omalt poolt selgitada Jumalate klassi kogemust, et mis meile meeldis ja mis meie jaoks sel nädalal toimus.


Rebastenädal on Jumalate klassile justkui auhind, mis jõuab kohale kaks aastat hiljem. Auhinna saab see klass, kes võidab G1-s oma rebaste ristimise.
Võite ette kujutada kui väga me ootasime seda nädalat ja kui mitu nädalat enne me selle korraldamisega tegelema hakkasime. Täpsemini hakkasime sellega tegelema alates hetkest, kui me suvevaheajalt tagasi kooli tulime. Kogu klass oli täis motivatsiooni ja tegutsemistahet. Meil olid koosolekud, proovid, vaidlused. Rebastenädal oli juba väga äge enne kui see alatagi sai. Õigemini oli see kuni lõpuni vägev. Ristimine on kõige lahedam sündmus üldse gümnaasiumiaastate jooksul.
Mida me Jumalaks olekust ei oodanud olid probleemid, mis sellega kaasnesid. Või õigemini – me ei oodanud sellist negatiivsust ja juttude levitamist teatud õpilaste poolt. Selles artiklis ma ei taha väita seda, et meile ei meeldinud olla Jumalad –  vastupidi, me armastasime seda ja meil oli, ma julgen väita, teine kõige lahedam koolinädal üldse nende kolme aasta jooksul. Esimene oli meie ristimine. Ma tahan väita hoopis seda, et Jumalate klassile ei olnud kõik asjad just lust ja lillepidu nagu see võis kõrvaltvaatajatele paista. Selle artikliga tahaksin panna mõtlema neid, kes leidsid just rebaste ristimise päevadel nii palju vaba aega, et meile kõike ette heita ja kooli peal jutte levitada. Mõne asjaga me tõesti eksisime ja lahendasime kohe ära, aga nii palju ülejäänud asju, mis meie enda kaela saime, poleks me oodanud.
Tahaksin kohe jutu alguses kinnitada Teile midagi. Hea lugeja, G3R1 ei söötnud  kümnendikele sisse mädamune ja me ei andnud tampoonist tomatimahla imeda. Vilistlaste jutu järgi toimus selline sündmus kolm aastat tagasi Koidula kooli ristimisel, aga need, kes seda siis korraldasid ja läbisid on juba lõpetanud. Me ei käskinud rebastel rattaid lipuvarraste külge kinnitada. Samuti ei sundinud me mitte ühelgi kümnenda klassi õpilasel, kes osales retsirajal (andsid lausa allkirja, et nad on nõus seda läbima ja teavad, mis neid ees ootab) minna merre ujuma. Absurd! See on naljakas, kuidas sellised jutud tekkisid. Meie saime vastu päid ja jalgu asjade eest, mida me ei teinud. Vastu päid ja jalgu ei saanud muidugi ainult meie – igapäevaselt kurdeti oma muresid kooli juhtkonnale, huvijuhile, oma või meie klassijuhatajale. Huvitav oli see, et probleemi tekkides kuulsime meie sellest tihtipeale huvijuhilt või õppealajuhatajalt. Probleemid kippusid enne mitu isikut läbi käima ja alles siis meieni jõudma. Saime aru, et nii see vist käibki, korraldajate poole pöördumise asemel mindi kohe kooli juhtkonna või oma klassijuhataja juurde. Nii paistis olevat kindlam. Kahjuks niimoodi ei saanud me pakkuda lahendusi ega  seletada olukorra tausta.
Üldiselt saime probleemidele alati lahendused ja ma ei väidagi, et keegi osapooltest oleks midagi valesti teinud. Kui on ikka mure siis muidugi räägi sellest. Mis minul aga kriipima jäi, oligi see, et levitatakse valejutte ja ei pöörduta kunagi meie poole. Kui on probleem, siis võiks ju ikka korraldajatega ise ka rääkida? Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Tahaksin ka ära seletada retsiraja vajalikkuse, kuna selle ümber oli palju küsimärke ja vaidlusi. Retsirada on nagu takistusrada, mis tõepoolest sisaldab mädanenud õunu, jahu, mulda, vett ja õli. Rada läbida on tegelikult väga äge, kuid kes pole läbinud või ei tea mis see on, võib tõepoolest mõelda vastupidi. Meie rebased teadsid, mis neid ees ootab ja nad ikka läksid. Raja lõpetasid nad naerul nägudega ning osad lausa hõiskasid, et see olevat parim asi, mida nad kunagi teinud on. Riided said neil mustaks, aga olime enne mitu korda öelnud, et palun võtta kaasa vanad riided ja vahetusriided. Seega sellega kellelgi probleeme ei tekkinud. Kardetigi vist kõige rohkem selle ürituse juures seda mustaks saamist – aga mõelge, kas tahame kasvatada sellist generatsiooni, kes ei julge natukenegi mustaks saada?
Tõesti, mina, kui G3R1 klassi õpilane vabandan kõigi õpetajate ees, et mõned päevad kümnendikud tundi hilinesid. See oli tõesti meie süü. Aga see oli ju ainult sellel nädalal ning loodan, et Te pikka viha ei pea. Peame ju sellel aastal ikka kooli ära lõpetama. Vabandan ka selle eest, et mõnel päeval andsime kümnendikele maitsta beebitoitu ja karrikastet. Tõesti, vabandust. Me arvasime, et see on ristimisel kombeks. Aga mida aeg edasi, seda rangemad reeglid, nagu näha.
Lõpetuseks ütlen, et kui siit tekstist võib tunduda, et ma ei jäänud rahule ja vingun… siis ei. Nii see pole. Kõige halva kõrval oli miljon asja, mis olid ülilahedad ja vinged. Ja just see kaotaski kõik halva ära. Ma armastasin seda nädalat ja armastan siiani. Minule tundus, et ka rebased olid kõik rahul. Näod olid rõõmsad ja klassid muutusid ühtseks, mis oligi ju kõige vajalikum asi. Ning lisan veel, et just konkurentsitunne ja võidutahe panebki selle nädala kõige paremini töötama ja klassid ühtseks muutma. Sest kui kõik retsiksid ja võitjaid poleks, kas oleks sel nädalal mõtet? Ja kui kõik peavad korraldama siis kas keegi üldse korraldaks? Tõenäoliselt mitte.
Panen siia ka lingi, kus saab näha rebastenädala lõpetamiselt esitatud kavasid. Nautige.

https://www.youtube.com/channel/UCqFAFLNo2uLMFDrk_3Gaokw/videos

Merit Ratnik ja G3R1.

 

Advertisements