Esmaspäeval, 14. mail intervjueerisime oma kooli ajalooõpetajat Maia Ermi, keda on tunnustatud Pärnu linna poolt välja antava Aastate õpetaja tiitliga. Toome ka oma lugejatele kokkuvõtte meie toredast intervjuust laureaadiga.

Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Alati pooltäis.

Milline on teie lemmik filosoof ja miks? Minu lemmik… veider. Minu lemmik filosoof on Schopenhauer, sest tema teooria on niivõrd lõbus ja mulle meeldivad jaburdused.

Mis seal teoorias nii huvipakkuvat on? Schopenhauer väidab, et kõik, mis siin maailmas on olemas – elus loodus, eluta loodus… Kõike valitseb ainult tahe. Näiteks viskan kivi õhku ja nüüd kivi mõtleb, kas ta tahab alla kukkuda või tahab hoopis kosmosesse minna. Tore ju, eks ole. Siis teine, minu arvates, väga tore põhimõte on see, et kindel on, et mina olen olemas, aga see, et teie olete siin, see on tegelikult minu ettekujutuse vili. Nii et sina kujutad praegu ette, et sa intervjueerid mind, aga võib-olla pole mind üldse siin, sa lihtsalt kujutad seda ette. Vot sellised omapärased situatsioonid mulle meeldivad.

Kui saaksite kas läheksite Marsile? Ma kardan, et ma olen selleks liiga vana.

Kas altkäemaksuks sobib teile paremini šokolaad või lilled? Teate, no proovige järele. Ma ei tea, ma ei ole elus oma arvates altkäemaksu võtnud. Minu arvates keegi ei ole hinnet saanud kas šokolaadi või lillede pärast. Kuigi mulle mõlemad meeldivad.

Mida Facebookis laigite ja jagate? Ma ei jaga mitte midagi Facebookis, aga laigin toredaid asju.

Kas kasutate ka Instagrammi? Erakordselt harva.

Millest koosneb hea õpetaja? Millest koosneb? Lihastest, veresoontest, luudest.

Milline peab hea õpetaja iseloomult olema? Avatud. Õpetaja peab alati inimest armastama. Inimeste vihkaja ei tohiks kooli tulla.

Miks peaks noor hakkama õpetajaks? Selleks, et jagada oma teadmisi, et tunda ennast elu lõpuni noorena, et leida endale tohutul hulgal sõpru. Mul on tuhandeid sõpru, sest ma sündisin koos mammutitega.

Millal te siia kooli tulite? Ooo… See oli aastal 1972. Jah, teid polnud veel sündinudki. Keegi ei teadnudki, et mingil hetkel hakkate sündima. Jah, aga näete, ikka veel elan.

Kuidas on kool selle ajaga muutunud kui te siin olete olnud? Tohutult. Kool on füüsiliselt muutunud, aga ka sisuliselt, sest ära on kadunud Nõukogude võim ja tekkinud on taasiseseisvunud Eesti ja seoses sellega on väga paljud programmid muutunud. Seoses sellega on ka arusaamine muutunud, aga kui kõik see mis ma praegu räägin, on väga tore, siis midagi on ka halvemaks läinud ja ma ei taha seda kõva häälega öelda. Ma sosistan. Me oleme kõik rumalamaks muutunud.

Aga kuidas on õpilased muutunud? Õpilased on ikka ühesugused minu arvates. Tegelikult on ju õpetaja ja õpilaste vaheline, noh… ei oska öelda. Õpetajad ja õpilased on kas sõbrad või vaenlased, seal on kaks võimalust, eks ole ju. Ma usun, et te olete juba piisavalt täiskasvanud, et ise ka seda tunnetada. Nii on ja seetõttu see suhe on koguaeg eksisteerinud minu arvates. Vähemalt minu jaoks. Mina leian, et kui minu vastas on normaalsed inimesed, siis miks ma ei peaks samasugune normaalne inimene olema.

Kuidas on selle pika aja jooksul kool teid muutunud? Hahaha… Vale vaks. Targemaks, oluliselt targemaks.

Kuidas see tarkus avaldub? Tarkus avaldub kõiges. Tarkus avaldub suhtlemises, elu mõistmises, aga ka selles, et kui tahad olla aktsepteeritud õpetaja, siis pead ise ka kogu aeg õppima. Kujutage ette kui ma tuleks teie ette ja mul oleks kogu aeg oleks õpik lahti ja loeksin sealt lihtsalt maha. Üsna omapärane oleks?

Kumb amet teile südamelähedasem on – kas õpetaja või õppealajuhataja? Seal ei pea üldse mõtlema. Õpetaja amet, kahtlemata.

Miks just õpetaja amet? Mulle ei meeldi kamandada, mulle meeldib klassis olla ja koostööd teha.

Kuidas te suhtute asjadesse, mis on kohustuslikud, kuid võivad näida ebavajalikud (nt. riigieksamid)? Ma arvan, et niimoodi küsimuse püstitamine oli, anna andeks, vale, sest riigieksamid, kui nad veel eksisteerisid kõigis ainetes, siis nad ei olnud mittevajalikud sellepärast, et nende alusel saadi ülikooli ja ka praegu tegelikult eesti keel, inglise keel, matemaatika, näiteks TTÜ-sse, kui sul on eesti keele ja matemaatika punktid koguarv sada, siis sa oled hopsti üliõpilane, nii et ta ei ole mittevajalik. Nüüd küsimuse teine pool, et kuidas ma suhtun kohustuslikesse, mittevajalikesse asjadesse, nagu igasugused aruanded. Nutuga. Jah, teen aruannet ja huilgan.

Millise kooli vilistlane te ise olete? Teate, mina olen ise ühe pisikese maakooli vilistlane, see on Mõisaküla keskkool. Minu arvates seal enam keskkooli ei olegi. Mina olen klassist, kus oli 13 õpilast. Mina olen klassist, kus tehti niisuguseid tempe, mida ma teile ei julge rääkidagi. Mina olin õpilane, kellel kutsuti aegajalt isa kooli, sellepärast, et ma liiga palju naersin tunnis. Nii et ma olen normaalne inimene.

Mis olid teie esimesed muljed sellest koolist? Sellest koolist olid täitsa toredad muljed. Ma olen selles mõttes uunikum, et kui ma 1972 aastal tulin, tulin siia kooli ja olen siiamaani siin. Ma ei ole üheski teises koolis maailmas käinud, aga ma tean, et Koidula kool on maailma parim kool.

Mis oli kooliajal teile kõige vastikum ülesanne? Joonestamine. Sel ajal oli kohustuslik aine joonestamine ja mul on käed tagurpidi otsas.

Mis või kes on teie elu kõige õpetlikum olukord või klass või inimene? Kogu aeg on elu mind õpetanud. Mind on õpetanud minu enda tütar, aga mind on õpetanud ka kõik minu klassid ja kõik minu õpilased. Tegelikult ka teie olete mind natukene õpetanud. Nii veider kui see ka ei tundu, aga nii on.

Mis on teie hobid? Minu hobid! Minu hobid? Mulle väga meeldib raamatuid lugeda. Näiteks mul ei ole võib-olla õhtul üldse mitte kordagi televiisor lahti. Ma loen hoopis raamatut. Mulle meeldib koos olla oma lastelastega. Mulle meeldib jalutada. Mulle meeldib ujumas käia. Mul on sellised kodused hobid.

Kas teie jaoks on tähtsam täpsus või loomingulisus? Tegelikult mõlemad on tähtsad, aga ma arvan, et on tore, kui inimene on loominguline.

Kuidas te sattusite Pärnusse elama? Pärnusse ma sattusin tänu sellele, et Koidula koolil oli vaja ajalooõpetajat. Ma olin siin praktikal ja siis minu juhendaja ja tolleaegne koolidirektor Armas Kuldsepp sosistasid kahekesi seal direktori kabinetis ja pärast seda kutsuti mind ka sinna ja öeldi, et kuidas sulle sobiks, kui tuleksid meie kooli ja mis mul sai selle vastu olla.

Mis on teie elu moto? Minu elu moto on „Elame veel ja rõõmsalt!“

Mida soovite Koidula Gümnaasiumile 285 aastaseks saamise puhul? Ma soovin jätkuvat noorust, loomingulisust, avatud meelt ja edasiminemist.

Advertisements